Käisin eile vaatamas filmi The Iron Lady. Super. Film ei pea absoluutselt olema täis arusaamtuid mõistufraase ja groteskse äärmuseni viidud ebareaalseid karaktereid, et omada mingit kultuurilist väärtust. Kui anda endale võimalus tõeliselt mõista, kellega peategelase kujul tegemist on, ei ole keeruline temaga samastuda, asetada end neisse võimatult keerulistesse olukordadesse, millega temal, naisena tuli tegelda selles endiselt sõja "lummuses" olevas meestemaailmas. "Ones life should matter. I do not want to die washing a tea cup." Kui saabus lõpustseen, kus endine Suurbritannia peaminister, vanadusest nõder ja põdur, tõepoolest seisi teetassi pestes valamu kohal, leidsin end mõttelt - nüüd saan tõeliselt teada, kes see naine siiski oli, kas kõik tema ohverdused ja raevukad võitlused tasusid lõpuks seda vaeva. Minu jaoks seisnes kogu selle filmi olemus ja põhimõte just selles lõpustseenis.
Kinost välja astudes vaatasin mööduvaid inimesi ja arutlesin põnevusega, kes neist on pikemalt peatunud mõtisklusel mõnest ajaloo suurkujust, kes on tegelikult toonud nad sellesse hetke. Kas nad kunagi hindavad kõiki neid võimalusi ja seda potentsiaali, mis peitub igaühes meist. Milleks viimane meist oleks võimeline läbi taolise pingutuse ja pideva kannatuse, sest "ones life should matter".
Suurepärane film.