...what if...

Whati if you want people to stop noticing you and if they don´t, you wish they would... What if you constantly feel you don´t have enough money and when you finally think that you do, you still don´t feel the security you thought it would give you... What if it always rains when you have free time and when one time it does not you just want to hide in a closet until it goes away... What if the things you think you want are not good for you and when you realize it, it´s far too late to change your course... What if life is not as easy as you expected and the right thing to do seems impossible... What if you wish someone was there to take care of you but are too stubborn to let anyone in or even past your „hey there!“... What if even your family suddenly feels like a million light years away and you feel like crying only your tears are all dried out from constantly being on your own... by choice...

Every day i somehow find myself moving towards it. Like the slight indication to what my purpose in life could be was hidden somewhere deep inside me and i am very, very slowly yet consistently sneaking up on it, trying to catch a glimpse before it vanishes once again. Then i manage to see its shivering finger and am thoroughly sure i now know what it looks like. I start to imagine the impeccable refinement of its shapes, its simple genious and above all – its purity from all the selfishness in the world. It resembles the pursuit of idealism although the practical side of me seems to scream so loud that it shatters to million tiny pieces of glass, still shimmering in the sunlight casting their reflections on the wall as to remind me: „We were here, remember us!“ And i go on with my life as i have come to know it... empty, clueless, wandering around trying to catch another glimpse, even for just one second...

inspiratsioon - http://www.youtube.com/watch?v=0qX7ZsxD3Ik&ob=av2e

Maailmas on ju tegelikult veel ilu alles. Kõnnin tänaval ja näen seda raagus puud imelikult uduses valguses ja see tundub kuidagi nukker. Aga ilus. Lähen sellest mööda ja näen järgmist puud täies lehes päikese käes peesitamas. Jälle ilus. Kumb siis lõpuks ilusam on? Maitse asi.

            Postkontoris seisab mu ees naine. Noor. Ilus oma sileda kleidi, kõrge-kõrgete kontsade ja tunniajase soenguga. Teisel pool letti seisab keskealine mees oma täiuslikus lohakuses. Ampsab võileiba, röhitseb südamest ja käratab tagaruumi: „Turn the music down already, will ya!“ Siis vaatab mulle järgmist ampsu võttes silma ja naeratab. Üks ülemine hammas on kuskile jalutama läinud. Ilu oma täies kontrastis.

            Taevas on selle kolmanda maja kohal natuke sinine. Linnuke siristab kirikukellaga võidu. Teemantid ripuvad puu otsas ja kõnnitee on sillutatud kullaga... Ilus elu ja sära, mille me otsustasime endale ilusaks.

            Maailmas on veel ilus, sest maailm ise on ilus. Klišee? Absoluutselt. Kuula lilli ja nuusuata linnulaulu. Sellel hommikukohvil oli nii ilus maitse, et meeled tahavad tänulikkusest karjuda, sest nad teavad, et ma vajan seda kohvi kas või ainult selleks, et meenutada endale, et algav päev võib tulla sama ilus kui see mõrkjas-magus maitse, kui ma ainult luban.

            Sest keegi ei oska seda kõike paremini hinnata kui see kaunitar postkontorist, kes avastas täna hommikul, et ilmselt hakkab sadama ja pani kotti punase vihmavarju musta asemel, sest vastutulijal on siis läbi halli vihma midagi värvilist vaadata.

            Ilus.

algustest

Asjade alustamisega olen ma siiani üldiselt hästi hakkama saanud, aga järjepidevus ei kuku hästi välja.

            Ma mõtlen, et päike tõuseb ju iga päev uuesti ja teeb nii juba... noh, ütleme, et väga kaua. Linnud laulavad iga päev, aga nad ei moodusta laulukoori ja ei käi seal igal nädalal kindlal ajal tund aega siristamas. Mina kavatsen kirjutada selles vaimus. Siis kui mul on tuju ja tahtmist või vähemalt üks nendest.

            Algustest rääkides. Millal on üldse õige aeg millegi alustamiseks? Mul on tunne, et pidevalt tuleb midagi oodata. Et oleks õige aeg tööle minna, et oleks õige ilm, et oma lemmik kingad jalga panna, et oleks õige vanus poest pudel veini osta, et oleks õige tunne lõpuks hakata mõtlema mõtteid, mida tuleb mõelda ükskõik kui pikalt sa neid edasi ei lükka. Ma usun, et õige aeg ongi siis kui tunne on õige, sest kui ma olen midagi õppinud, siis on see, et seda tunnet, mis su sees karjub: „Ei! Selleks ei ole praegu õige aeg!“ või „No kuule! See ei ole ju tegelikult see, mida sa tahad!“, seda tunnet tasub enamasti kuulata. Kui ta su peale just niisama igavusest ei röögi.

            See aga ei tähenda, et ei tohi endale ise eriti nutusel ja depressiivsel hommikul öelda: „Kuule, seda päeva on veel ainult mõni tund, õhtul oled sa niikuinii veel elus. Ära põe.“

            Et siis algused. Tõeline klišee, aga fakt jääb faktiks: iga päev on omamoodi uus algus. Eile hommikul jõid tassi kohvi, täna jood hoopis klaasi veini kui tahad. Ainult et siis ei tasu päris kohe tööle/kooli minna. Igal juhul võib kindlalt öelda, et ühele päevale järgneb teine ja me elame neid päevi nii hästi või halvasti kui oskame. Vähemalt selles oleme me kõik järjepidevad.

   Btw: happy 7 billionth person on mother Earth and father Sun!