algustest

Asjade alustamisega olen ma siiani üldiselt hästi hakkama saanud, aga järjepidevus ei kuku hästi välja.

            Ma mõtlen, et päike tõuseb ju iga päev uuesti ja teeb nii juba... noh, ütleme, et väga kaua. Linnud laulavad iga päev, aga nad ei moodusta laulukoori ja ei käi seal igal nädalal kindlal ajal tund aega siristamas. Mina kavatsen kirjutada selles vaimus. Siis kui mul on tuju ja tahtmist või vähemalt üks nendest.

            Algustest rääkides. Millal on üldse õige aeg millegi alustamiseks? Mul on tunne, et pidevalt tuleb midagi oodata. Et oleks õige aeg tööle minna, et oleks õige ilm, et oma lemmik kingad jalga panna, et oleks õige vanus poest pudel veini osta, et oleks õige tunne lõpuks hakata mõtlema mõtteid, mida tuleb mõelda ükskõik kui pikalt sa neid edasi ei lükka. Ma usun, et õige aeg ongi siis kui tunne on õige, sest kui ma olen midagi õppinud, siis on see, et seda tunnet, mis su sees karjub: „Ei! Selleks ei ole praegu õige aeg!“ või „No kuule! See ei ole ju tegelikult see, mida sa tahad!“, seda tunnet tasub enamasti kuulata. Kui ta su peale just niisama igavusest ei röögi.

            See aga ei tähenda, et ei tohi endale ise eriti nutusel ja depressiivsel hommikul öelda: „Kuule, seda päeva on veel ainult mõni tund, õhtul oled sa niikuinii veel elus. Ära põe.“

            Et siis algused. Tõeline klišee, aga fakt jääb faktiks: iga päev on omamoodi uus algus. Eile hommikul jõid tassi kohvi, täna jood hoopis klaasi veini kui tahad. Ainult et siis ei tasu päris kohe tööle/kooli minna. Igal juhul võib kindlalt öelda, et ühele päevale järgneb teine ja me elame neid päevi nii hästi või halvasti kui oskame. Vähemalt selles oleme me kõik järjepidevad.

   Btw: happy 7 billionth person on mother Earth and father Sun!