Maailmas on ju tegelikult veel ilu alles. Kõnnin tänaval ja näen seda raagus puud imelikult uduses valguses ja see tundub kuidagi nukker. Aga ilus. Lähen sellest mööda ja näen järgmist puud täies lehes päikese käes peesitamas. Jälle ilus. Kumb siis lõpuks ilusam on? Maitse asi.
Postkontoris seisab mu ees naine. Noor. Ilus oma sileda kleidi, kõrge-kõrgete kontsade ja tunniajase soenguga. Teisel pool letti seisab keskealine mees oma täiuslikus lohakuses. Ampsab võileiba, röhitseb südamest ja käratab tagaruumi: „Turn the music down already, will ya!“ Siis vaatab mulle järgmist ampsu võttes silma ja naeratab. Üks ülemine hammas on kuskile jalutama läinud. Ilu oma täies kontrastis.
Taevas on selle kolmanda maja kohal natuke sinine. Linnuke siristab kirikukellaga võidu. Teemantid ripuvad puu otsas ja kõnnitee on sillutatud kullaga... Ilus elu ja sära, mille me otsustasime endale ilusaks.
Maailmas on veel ilus, sest maailm ise on ilus. Klišee? Absoluutselt. Kuula lilli ja nuusuata linnulaulu. Sellel hommikukohvil oli nii ilus maitse, et meeled tahavad tänulikkusest karjuda, sest nad teavad, et ma vajan seda kohvi kas või ainult selleks, et meenutada endale, et algav päev võib tulla sama ilus kui see mõrkjas-magus maitse, kui ma ainult luban.
Sest keegi ei oska seda kõike paremini hinnata kui see kaunitar postkontorist, kes avastas täna hommikul, et ilmselt hakkab sadama ja pani kotti punase vihmavarju musta asemel, sest vastutulijal on siis läbi halli vihma midagi värvilist vaadata.
Ilus.
